Elukoht kui lõimumise mõõdupuu: muutused keele­kogukondade elu­kohtade eraldatuses

Sissejuhatus

Üle poole sajandi kestnud sisseränne Euroopa heaolu­ühiskondadesse, majandusränne vaesematest riikidest ja põgenikevood konflikti­kolletest on enamasti olnud suunatud linnadesse. Suur osa saabujatest vajab uues elukohas tööturuga kohanemiseks aega, seetõttu on nende sissetulekud kohalikega võrreldes tavaliselt madalamad ning paremad linnaosad ja eluasemed jäävad neile kättesaamatuks. Selliselt välja kujunev elukoha­segregatsioon ehk elukohtade eraldatus on Euroopa linnades tänaseni püsiv probleem. Erinevates kohtades elamine pärsib aga omakorda erineva päritoluga inimeste suhtlemist ja mõjutab seega ühiskonna sidusust. Eestis oleme harjunud etnilist mitmekesisust mõistma eesti ja vene keele­­kogukondade tähenduses. Kuigi suur osa meie sisserände­taustaga rahvastikust on siia saabunud teistsugustel asjaoludel, võrreldes ülejäänud Euroopa immigrant­rahvastikuga, toimivad ka meil kaks suurt keele­kogukonda hoolimata aastakümneid kõrvuti elamisest justkui paralleel­ühiskondadena.

Nõukogude ajal kujunes vene keele koht ühiskonnas ääretult oluliseks. Tööstuse jõuline arendamine, militariseerimine ja okupatsioonivõimu administratiiv­töökohad tõid siia suurel hulgal võõrtööjõudu Venemaalt ja teistelt Nõukogude Liidu aladelt. Paljudel töökohtadel oli vene keele oskus vältimatu, strateegilistel elualadel (avalik haldus, merendus, lennundus, sõjandus, pangandus) toimuski suhtlus peamiselt vene keeles. Eestlaste jaoks oli tollal elementaarne õppida suhtlema vene keeles, Venemaalt sisserännanud jäid oma emakeele eelisseisu tõttu enamasti venekeelseks, teised endises Nõukogude Liidus elanud väiksemad rahvusrühmad venestusid, näiteks omandasid nende lapsed koolihariduse valdavalt vene keeles.

1990. aastate alguse muutuste järel leidis venekeelne kogukond end uuest olukorrast. Enam ei piisanud ainult vene keele valdamisest uue ühiskonna­korraldusega kohanemiseks. Venekeelse kogukonna reageeringud ja kujunev identiteet olid väga mitmekesised (Zabrodskaja 2015). Ühed püüdsid muutuva keelte hierarhiaga kaasa minna ja oma ühiskondlikku positsiooni säilitada, kuid teised jäid eestikeelsest ühiskonnaelust täiesti eemale. Praeguseks on ühist iseseisvas Eestis elamise kogemust olnud juba veerandsada aastat. Selle ajaga on vähenenud kodakondsuseta elanike hulk, venekeelne elanikkond otsustab järjest rohkem Eesti kodakondsuse kasuks, eesti keele oskuse tase senise venekeelse kogukonna seas on paranenud (EIM 2015). Samal ajal takistab kahe keele­kogukonna suhtlemist nüüd noorema eesti emakeelega kogukonna vähene vene keele oskus (Verschik 2008).

Sellele, et omavahelise suhtlemise kogemus on oluline, osutavad ka uuringud. Näiteks Leetmaa jt (2015) näitavad, et Tartu eestlased eelistavad elada keskkonnas, kus naabriteks on teised eestlased. Need eestlased aga, kellel on venekeelse elanikkonnaga kõrvuti elamise kogemus (nt Annelinna ja Jaamamõisa linnaosades), on ka edaspidi venekeelsetega lähestikku elamisel tolerantsemad. Samuti on teada, et väiksema venekeelse elanikkonna osatähtsusega piirkondades ja asulates on vene kogukonna eesti keele oskus parem ja keele õppimise motivatsioon suurem (Rannut 2005). Järelikult on elukoht ja selle keelemiljöö lõimumise edenemisel väga tähtsad.

Praegused eesti ja vene kogukondade elukohamustrite üldised jooned kujunesid välja nõukogude ajal. Sisserändajad suunati elama enamasti suurematesse linnadesse, kuhu paigutati tööstusettevõtted, militaarrajatised ja administratiiv­töökohad, linnades omakorda samal ajal rajatud paneelelamu­piirkondadesse (nt Tallinnas Lasnamäe, Mustamäe, Väike-Õismäe ja Pelguranna; Tartus Annelinn ja Jaamamõisa). Venekeelne rahvastik moodustab tööstuslikus Ida-Viru maakonnas ka praegu enamuse, Tallinnas on oluline roll mõlemal keelerühmal. Ka teistes suuremates linnades (nt Tartu, Valga) on venekeelne kogukond piisavalt suur tihedaks grupisiseseks suhtlemiseks. Maapiirkondades aga elab venekeelne rahvastik hajutatult eestikeelse kogukonna seas.

Järgnevas analüüsis on täpsemalt vaadeldud Tallinna linna, kus nõukogude aja lõpuks oli eesti ja vene keelt kõnelevat elanikkonda ligikaudu võrdselt ning linnaruumi etniline eraldatus oli selgesti jälgitav (vanemad linnaosad olid pigem eestikeelsed, paneelelamu­piirkondades aga oli venekeelsete osatähtsus suur). Küsitakse, kas iseseisvuse taastamise järel on keele­kogukondade elukohtade erinevus hakanud taanduma. Esiteks on võrreldud venekeelse elanikkonna osatähtsust inimeste 2000. ja 2011. aasta elukohtades (rahvaloenduste andmetel) ehk jälgitakse, kas Eesti-sisese rände mõjul on eesti- ja venekeelsed tallinlased asunud oma varasema elukohaasumiga võrreldes elama rohkem eesti- või venekeelsesse keskkonda. Teiseks on võrreldud elukohtade eraldatust Tallinna linnaruumis kolme viimase rahvaloenduse ajal (1989, 2000, 2011). Kõrvutatud on keelerühmade­põhist segregatsiooni sotsiaal­­majandusliku segregatsiooniga, et mõista, kuidas keele­kogukondade eraldatuse tähendus on ajaga muutunud. Analüüsi lõpetab ülevaade hiljutiste uussisserändajate elukohavalikutest.

Eesti kaks keele­kogukonda teiste riikide ruumilise segre­gatsiooni taustal

Euroopa linnade etnilise elukoha­segregatsiooni kogemused

Sisserändetaustaga rahvastiku kujunemine endistes Nõukogude Liidu liiduvabariikides oli sedavõrd erandlik, et esmapilgul näib ka Eesti venekeelsete elanike võrdlemine Euroopa sisserändajatega kohatu. Paljude erinevuste kõrval on aga mõned kogemused siiski sedavõrd universaalsed, et need aitavad mõista keele­kogukondade eraldatuse olemust ka meil. Järgnevalt on lühidalt kokku võetud linnaruumi etnilise eraldatuse kujunemise loogika Euroopa heaolu­ühiskondades (tuginetakse peamiselt Hollandi, Taani, Suurbritannia, Rootsi, Prantsusmaa, Belgia ja Saksamaa linnade segregatsiooniga seotud kirjandusele).

Kauem uuel elukohamaal elades hakkavad sisserändajate sidemed uue kodumaaga üldiselt tugevnema. Nad õpivad kohalikku keelt, saavad tuttavaks kohalike tavadega, nende tutvusringkond laieneb. Mitu põlvkonda uues riigis elavas peres lõimuvad lapsed ühiskonda juba kooli kaudu. Sageli ei suuda sisserändajad esialgu maksimaalselt ära kasutada oma erialast ettevalmistust, sest koduriigi ja uue elukohamaa haridussüsteem ning tööturud on erinevad. Edu tööturul kujundab aga valikuvõimalusi eluasemeturul. Järkjärguline sulandumine sihtkohariigi ühiskonnaga toob kaasa elukohamustrite sarnastumise ehk ruumilise assimilatsiooni (Bolt jt 2008). Need sisserändajad, kelle puhul lähte- ja sihtriigi kultuur, koolisüsteem ja tööturg on sarnasemad, haakuvad kohaliku eluga kiiremini (Bauer, Zimmermann 1997). Viivitused lõimumisel, ebavõrdsus tööturul ja elukoha­segregatsioon on enamasti seotud erineva kultuuritaustaga saabujatega.

Majanduslikke piiranguid elukohavalikutes toetab klassikaliselt nn vabatahtliku etnilise klasterdumise tendents (Bolt jt 2008). Iga päev kohtuvad erineva päritoluga rühmad paljudes olukordades. Näiteks kooliklassides on järjest rohkem sisserände­taustaga lapsi. Tööalane ja muu igapäevane suhtlemine aga toimub sageli erinevates kohtades. Üsna levinud on nn etniline ettevõtlus, kus sisserände­taustaga inimeste asutatud ettevõtetes on töötajateks ja klientideks teised riiki saabunud sama kultuuriga inimesed. Omakultuurne igapäevane keskkond võimaldab hoida alal päritolumaa traditsioone ja aidata rahvuskaaslasi uues ühiskonnas kohanemisel.

Peale majanduslike võimaluste suunavad sisserändajate elukohavalikuid institutsionaalsed tegurid (Dill, Jirjahn 2014) Näiteks pagulasena riiki saabunutele on mõnes riigis rakendatud nende sundpaigutamist kindlatesse asulatesse ja linnaosadesse (Damm, Rosholm 2009). Nähtavalt erinevast kultuurist pärit inimesed ei saa alati eraüüriturul vabalt elukohta valida, sest mõnikord peetakse kindlamaks võõra kultuuritaustaga peredele elamispinda mitte üürida. Kaudselt soodustab eraldatust seegi, et kohalik elanikkond ise käitub elukohaotsuseid tehes vältivalt, lahkudes või hoidudes neist linna­piirkondadest, kus teistsugusest kultuurist elanikkonna osatähtsus ületab kriitilise piiri (Bråmå 2006).

Sihtkohariigi kultuuri omaksvõtmist võib eeldada niikaua, kuni uusi tulijaid on kohalikega võrreldes sedavõrd vähe, et senine kohalik kultuur jääb valdavaks. Paljudes Põhja- ja Lääne-Euroopa linnades on aga enam kui pool sajandit kestnud sisseränne muutnud linnaühiskonnad kultuuriliselt väga kirjuks. Sisserändajad on rikastanud uue elukohamaa toidukultuuri, muusika- ja spordimaailma. Ka Euroopale võõraid sisserändajate usutraditsioone talutakse üsna hästi. Paljud linnad on kultuurilise mitmekesisuse rakendanud linnaturunduse teenistusse, taotledes „mitmekesisuse“ ja „sallivuse“ märksõnade toel üleilmsete ürituste korraldamist oma linnas või püüdes meelitada kvalifitseeritud välistööjõudu. On isegi öeldud, et majanduslikult kõige atraktiivsemate linnade eluliselt oluline joon on etnilis-kultuuriline mitmekesisus, mis aga ülaltoodud põhjustel toob paratamatult kaasa elukohtade eraldatuse (Musterd 2006).

Keele­kogukondade elukoha­segregatsiooni eripärad Eestis

Eesti kahe suurema keele­kogukonna lõimumise loogika on kirjeldatust oluliselt erinev. Suurim erinevus seisneb selles, et Nõukogude Liidu sisene ränne (mida tinglikult võime käsitleda kui rahvusvahelist rännet) ei toonud kaasa traditsioonilisi tööturuga lõimumise väljakutseid, mis Põhja- ja Lääne-Euroopa linnades olid peamised elukoha­segregatsiooni tõuketegurid. Riigi juhitud plaani­majanduses käivitaski rände industrialiseerimine ja militariseerimine, elukoha vahetamisega samal ajal asuti sihtkohas tööle, kusjuures sageli tähendas uus töö edasijõudmist karjääriredelil.

Üleliiduline ränne tähendas rändajatele ka üsna häid elamistingimusi uues elukohas. Neis linnades, kuhu paigutati suured tööstusettevõtted või militaarrajatised, oli iseloomulik intensiivne elamuehitus. Näiteks Eestis sai saabuv venekeelne rahvastik uutes paneel­elamurajoonides kõigi mugavustega korteri kohaliku eestlaskonnaga võrreldes eelisjärjekorras. Linnad kasvasid kiiresti ja eluasemepuudus oli terav, seega oli riigi kulul ehitatav korter tollal ihaldatud eluase kõigile. Sisserände mõjul kujunes linnaruumis märgatav keele­kogukondade segregatsioon, kuid sotsiaal­­majanduslikku segregatsiooni sotsialismi­aegsetes linnades Põhja- ja Lääne-Euroopa linnadega sarnaselt välja ei arenenudki, sest erinevate elukohamustrite kujunemise põhjus ei olnud ruumilise assimilatsiooni loogika.

Küll võib öelda, et etniline klasterdumine elukoha­eelistustes oli märgatav. Sisserände mõjul muutusid Ida-Virumaa kasvavad linnad peamiselt venekeelseks, Tallinnas ja Tartus kujunesid paneelelamu­piirkondadest keelekeskkonnad, kus eesti- ja venekeelne kogukond elas kõrvuti ning kus oli olemas mõlemakeelne haridustaristu. Esialgu väiksematesse asulatesse suunatud sisserändajad eelistasid hiljem Eesti-siseselt edasi liikuda suurematesse keskustesse, kus venekeelne kogukond oli suurem (Marksoo 1990).

Intensiivse sisserände tõttu muutus suuremate linnade keeleruum nüüd võõraks eestlastele. Tallinna rahvastik kasvas nõukogude perioodil neljakordseks: 127 000 elanikult 1945. aastal peaaegu 480 000 elanikuni 1989. aastal. Pärast sõda oli Tallinn peaaegu täielikult eestikeelne linn, 1989. aasta rahvaloenduse ajal aga oli eesti- ja venekeelset elanikkonda pealinnas enam-vähem pooleks. Nõukogude aja lõpus hakkasid paljud eestlased eelistama Tallinnale maapiirkondi, mida osaliselt võib seostada ka linnaruumi kiirete füüsiliste ja sotsiaalsete muutustega (sarnaselt põlisrahvastiku vältiva rändekäitumisega teistes Euroopa linnades).

Peale nende eri- ja ühisjoonte linnaruumi etnilise segregatsiooni kujunemises tuleb rõhutada sisserändajate rühma suurust võrreldes senise kohaliku elanikkonnaga. Võrreldud Euroopa riikide linnades on sisserände­taustaga elanikkonna osatähtsus praeguseks suur ja olgugi et see rühm on päritolult mitmekesine, on kohalik kultuur oluliselt muutnud.

Sisserändetaustaga elanikkond Eestis on samuti suur, kuid lisaks on tegemist kultuuriliselt ja keeleliselt üsna ühtse rühmaga. Need asjaolud on siin soosinud eesti- ja venekeelsete paralleel­ühiskondade kujunemist. Omakeelseid inimesi on palju, seetõttu saavad vene kodukeelega inimesed hakkama ka rühmavälise suhtluseta, ning vastupidi, eestikeelse kogukonna võime suhelda vene keeles väheneb ajaga. Seega, kuigi vene- ja eestikeelsed kogukonnad elavad Eestis kõrvuti juba kolm-neli põlvkonda, mis eeldaks üsna suurt kogukondade ühisosa, ei ole paralleel­ühiskondade sulandumiseks olnud soodsaid tingimusi.

Eesti rahvastiku etnilis-­keelelise koos­seisu muutumine ise­seisvuse taastamise järel

Eesti rahvastiku etnilis-keelelist koosseisu muutis 1990. aastate esimene pool, kui varasemad suured sisserändevood mujalt Nõukogude Liidust katkesid, lahkus sõjavägi ja ebakindlus uue ühiskonna­korralduse lävel motiveeris Eestist lahkuma ka üsna suure osa muust venekeelsest rahvastikust. Tallinna rahvastik vähenes perioodil 1989–2000 ligi 480 000 inimeselt 400 000 inimesele ja ligi 60 000 sellest oli seletatav negatiivse välisrändesaldoga. Venekeelne kogukond seetõttu küll mõnevõrra kahanes, kuid jäi paljudes linnades siiski märkimisväärseks. Tallinnas oli venekeelse elanikkonna osatähtsus 2000. aastal 43%.

Uussisseränne hakkas elavnema 2000. aastate keskpaigast (vt joonis 3.3.1): 2000. aastate alguses oli Eestisse saabuvaid uusi sisserändajaid (ilma tagasirändajateta) stabiilselt alla 1000 inimese aastas, see arv kerkis 2000. aastate teiseks pooleks üle 1000 ning järsk sisserände kasv toimus 2011. aastal, kui saabujate arv kerkis 2200 inimeseni. Enamiku (59%) kõigist perioodil 2000–2011 sisserännanutest moodustasid endistest Nõukogude Liidu liiduvabariikidest saabujad (vt tabel 3.3.1). Need inimesed valdavad enamasti vene keelt, see annab neile võimaluse pääseda Eesti tööturule sektorites, kus vene keele oskusest piisab. Euroopa riikidest saabujaid oli veidi alla kolmandiku (32%), kellest omakorda kolmandiku moodustasid Soomest saabujad. Väljastpoolt Euroopat ja endist Nõukogude Liitu saabujaid oli ligi kümnendik. Kokku saabus perioodil 2000–2011 Eestisse 12 677 uut sisserändajat. Hilisemate aastate kaasamine sisserändajate päritolumaade analüüsi (Tammur 2017, käesolev kogumik) aga näitab, et Euroopa Liidust saabujate osatähtsus on kasvamas.

Joonis 3.3.1. Uussisserändajate¹ arvu muutus perioodil 2000–2011

Allikas: 2011. aasta rahvaloendus.

1. Sisserändajad, kelle sünniriik ja elukohariik 2000. aastal ei olnud Eesti.

Tabel 3.3.1. Uussisserändajad¹ perioodil 2000–2011 eelmise elukohariigi järgi

Allikas: 2011. aasta rahvaloendus.

1. Sisserändajad, kelle sünniriik ja elukohariik 2000. aastal ei olnud Eesti.

Elukoht kui keele­keskkond

Lõimumise kulgu Eesti ühiskonnas on jälgitud väga mitme näitaja alusel. Näib, et kuigi näitajad, nagu kodakondsuse valik ja riigikeele oskus, paranevad, ei ühenda see kaht Eestis elavat keele­kogukonda piisavalt. Muutused sügavamates lõimumis­näitajates toimuvad aeglaselt. Teistest rahvustest elanike üldine poliitiline ja ühiskonnaelus osalemise aktiivsus on eestlaste omast endiselt väiksem. Rahvusrühmad puutuvad omavahel kokku neis eluvaldkondades, kus suhtlemine on pealiskaudsem (näiteks teenindus­asutustes ja avalikus ruumis). Eesti ja vene õppekeelega koolid paigutavad lapsed kahte eraldatud keele­kogukonda juba alates teisest eluaastast. Tööturul püsib eraldatus: eestlased töötavad enamasti eestikeelsetes töökeskkondades, kus on üksikuid vene keelt kõnelevaid kolleege, venekeelne rahvastik töötab aga kollektiivides, kus enamiku moodustavad mitte-eestlased (EIM 2015).

Kahe kogukonna eraldatust säilitab ja taastoodab nõukogude ajast pärinev elukohtade geograafia. Enamik venekeelsest elanikkonnast elab ka praegu samades asulates, kuhu sisserändajad algselt saabusid (vt joonis 3.3.2). Olenevalt sellest, millises keelekeskkonnas inimene elab, erineb ka tema tõenäosus kokku puutuda teise keele­kogukonna esindajatega. Elukohas suheldakse naabritega, omavahel puutuvad kokku samas eas laste vanemad, kohtutakse teenindus­valdkonnas, avalikus ruumis ja vaba aja tegevuses. Kui eraldatus elukohtades püsib, ei teki juurde ka kahe keele­kogukonna suhtlemis­võimalusi, ning vastupidi, elukohtade sarnastumine aja jooksul näitaks, et lõimumine jõuab keeleoskuse ja kodakondsuse näitajatest sügavamale.

Joonis 3.3.2. Venekeelse elanikkonna osatähtsus Eestis

Allikas: 2011. aasta rahvaloendus.

Muutused tallinlaste elukoha­geograafias

Eesti ja vene emakeelega rahvastiku erinevused elukohavalikul

Esmalt on analüüsitud Tallinna eesti- ja venekeelse elanikkonna elukoha­valikuid linnasiseselt ja Eesti piires ajavahemikul 2000–2011. Esimesel sotsialismi­järgsel kümnendil kiirete ühiskonnamuutuste ja majanduslanguse perioodil oli elukohamuutusi vähe, kuid 1990. aastate lõpust alates kasvas Eesti-sisene rändeintensiivsus. 2000. aastatel vahetasid Eesti-siseselt elukohta pooled eesti ning kolmandik vene emakeelega tallinlastest (vt tabel 3.3.2). Linnasiseselt kodu vahetamise tõenäosus oli eesti- ja venekeelse rahvastiku seas sarnane, kuid linnast lähivaldadesse või teistesse Eesti linnadesse ja maapiirkondadesse lahkumise tõenäosus oli eestikeelsete tallinlaste hulgas märgatavalt suurem. Tallinnas on venekeelse elanikkonna osa niigi oluliselt suurem kui mujal Eestis (välja arvatud Ida-Virumaa), see aga tähendas, et 2000. aastal Tallinnas elanud ja sealt lahkunud eestlaste jaoks muutus nende elukoha ümbrus eelnevaga võrreldes veelgi eestikeelsemaks, samal ajal kui Tallinn muutus venekeelsemaks.

Tabel 3.3.2. Aastal 2000 Tallinnas elanud eesti- ja venekeelse elanikkonna rände intensiivsus perioodil 2000–2011

Allikas: Mägi jt 2016.

1. Vähemalt 18-aastane rahvastik, kes elas 2000. aastal Tallinnas ja 2011. aastal Tallinnas või mujal Eestis.

Täpsem analüüs rände lähte- ja sihtkohtade lõikes näitab koguni, et peaaegu kõigi 2000. aastal Tallinnas elanud vene emakeelega elanike jaoks muutus kodu lähiümbrus aastatel 2000–2011 venekeelsemaks (vt tabel 3.3.3). Need vene kodukeelega endised tallinlased, kes suundusid Tallinna ümbruse väikelinnadesse (satelliit­linnadesse, enamasti Maardusse) või Ida-Virumaa linnadesse, sattusid samuti varasemaga võrreldes oluliselt venekeelsemasse keskkonda. Üksnes need vähesed venekeelsed tallinlased, kes kolisid Tallinna ümbruse valdadesse või kaugematesse maapiirkondadesse, sattusid nüüd eestikeelsemasse elukeskkonda. Märkimisväärne on ka, et isegi samasse Tallinna asumisse elama jäänute jaoks muutus teiste inimeste rände tõttu nende kodukoht venekeelsemaks.

Samal ajal muutus 2000. aastal Tallinnas elanud eestikeelse kogukonna jaoks nende uus elukeskkond enamasti eestikeelsemaks. Üksnes nende jaoks, kes elukohta ei vahetanud, muutus nendest olenemata elukeskkond mõnevõrra venekeelsemaks. Tallinna-­siseselt elukohta vahetanud ja satelliit­linnadesse elama asunud eestlaste jaoks vähenes venekeelse elanikkonna osatähtsus nende koduümbruses vaid mõni protsendipunkt, kuid Tallinna lähivaldadesse või mujale Eestisse lahkunud eestlased leidsid end oma uues elukohas märkimisväärselt omakeelsemast keskkonnast.

Tabel 3.3.3. Venekeelse elanikkonna osatähtsus 2000. ja 2011. aasta elukohaasumites

Allikas: Mägi jt 2016

1. 2000. aastal Tallinnas elanud rahvastik.

2. 2011. aastal Tallinnas, eeslinnavööndis või muudes Eesti regioonides elanud rahvastik.

Neid tulemusi võib illustreerida ka elukohavalikute geograafia abil (vt joonised 3.3.3–3.3.5). Tallinna-siseselt elukohta vahetavad vene emakeelega inimesed liiguvad rohkem paneelelamu­piirkondade (näiteks Lasnamäe, Väike-Õismäe, Mustamäe ja Pelguranna) asumite vahel, kus on venekeelse rahvastiku osa suurem ning kus asuvad venekeelsed koolid ja lasteaiad. Eestlaste elukohavalikuid iseloomustab soov elada Kalamajas, Kadriorus ja sarnastes siselinna piirkondades ning kesklinnas, sagedamini valitakse elukohaks ka Tallinna eramajapiirkonnad (Nõmme ja Pirita), eluasemete suure pakkumise tõttu kolitakse üsna sageli ka paneelelamu­piirkondadesse (kuid eestlaste puhul pigem harva Lasnamäe asumitesse).

Joonis 3.3.3. Linnasiseste rändajate sihtkohad Tallinnas perioodil 2000–2011

Allikas: Mägi jt 2016.

Tallinna lähipiirkondades otsivad eestlased endale kodu linnaga vahetut külgnevates kiiresti kasvavates uusasumites ja suvila­piirkondades Harku, Saue, Saku, Kiili, Rae ja Viimsi valdades, eriti neis asumites, mis paiknevad mere ääres (Viimsi ja Harku valdades). Venekeelsed inimesed eelistavad koduotsingutel tuttavat keelekeskkonda, näiteks suunduvad nad sageli tööstusliku taustaga linnaümbruse väikelinnadesse (peamiselt Maardusse) või suvila­piirkondadesse (peamiselt Muuga, samuti Maardu linn).

Väga selge erinevus sihtkohtade valikul on rändel kaugemale Eestisse: venekeelne elanikkond liigub peamiselt Ida-Virumaa, aga ka teistesse Tallinna linnapiirkonnast väljaspool asuvatesse linnadesse, kus venekeelne kogukond on suurem (Paldiski, Tapa, Loksa, Tartu, Pärnu), eestlased suunduvad ühtlasemalt teistesse maakonna­keskustesse ja maapiirkondadesse, Ida-Virumaale aga harva.

Joonis 3.3.4. Tallinnast eeslinnavööndisse rändajate sihtkohad perioodil 2000–2011

Allikas: Mägi jt 2016.

Joonis 3.3.5. Tallinnast mujale Eestisse rändajate sihtkohad perioodil 2000–2011

Allikas: Mägi jt 2016.

Selline elukohtade valiku erinevus on osaliselt kindlasti seotud omakeelse keskkonna eelistusega mõlemas keele­kogukonnas. Lisaks on pealinna ja pealinna piirkonna siseselt kodu valides oluline linnaosa ning eeslinnaasumite rahvastiku sotsiaal­majanduslik koosseis. Siin on toimunud ajaga muutused: nõukogudeaegse korteripuuduse ajal oli korter paneelelamu­piirkonnas soovitumaid elukohavalikuid, nüüd aga eelistatakse väiksemate kortermajadega piirkondi kesklinna läheduses, madaltihedaid eramajapiirkondi linnas, uusi kortermaju linna piiril ja rohelisi eeslinnaasumeid. Eestlastel läheb tööturul paremini, seega saavad nad rohkem endale lubada elamist neis tõusva kinnisvarahinnaga elukeskkondades. Enamasti on need asumitüübid ka eestikeelsemad, mistõttu ei ole sealne keelekeskkond venekeelsete jaoks väga ligitõmbav. Samamoodi on venekeelsem Ida-Virumaa piirkondade võrdluses vähematraktiivse tööturuga.

Muutused Tallinna keele­kogukondade elukoha­mustrites aastatel 1989–2011

Eesti-sisese rände sihtkohtade erinevus kujundas ümber ka keele­kogukondade segregatsiooni­mustreid Tallinnas. Sellesse analüüsi on kaasatud kolme viimase rahvaloenduse (1989, 2000, 2011) andmed, et näha muutusi kogu sotsialismijärgsel ajal. Paralleelselt on jälgitud keele­kogukondade ja erineva sotsiaal­majandusliku staatusega inimeste elukohtade eraldatust linnaruumis (analüüsis on kasutatud ametirühmasid rahvusvahelise ISCO – International Standard Classification of Occupatons 2008 – klassifikatsiooni järgi).

Nagu öeldud, kujunes nõukogude aja Tallinnas küll välja märkimisväärne keele­kogukondade eraldatus, kuid sisserändajad ei elanud siin põhirahvusega võrreldes kehvemates asumites. See olukord on hakanud nüüd muutuma. Osaliselt on tegemist ülalkirjeldatud elanikkonna tegeliku ümberpaiknemisega: kõrgemate ametite esindajad on suurema sissetulekuga ja nad saavad endale lubada hinnatumaid elukeskkondi. Lisaks on aga tegemist ka muutustega subjektiivsetes hinnangutes linnaosade kohta. Paneelelamu­piirkonnad on praeguseks füüsiliselt ja moraalselt vananenud, avalikud investeeringud neisse on iseseisvus­kümnenditel olnud napid. Isegi kui inimene ei ole elukohta vahetanud, võis ta enne elada hinnatud kohas, kuid nüüd on tema asum populaarsust kaotamas, seetõttu elab ta praegu vähemhinnatud kohas.

Joonis 3.3.6 kinnitab, et kõrgema ametialase staatusega elanikud elasid nõukogude aja lõpus (1989) enamasti samades asumites madalama astme ametite esindajatega, selgelt mainekamaid asumeid oli vähe. 1990. aastate lõpuks hakkasid eristuma kõrgema sotsiaal­majandusliku staatusega elanike elukohad (vt joonis 3.3.7): kesklinn, mereäärsed alad ja linnasisesed vanemad eramajapiirkonnad. 2011. aastaks (vt joonis 3.3.8) suurenesid need erisused veelgi. Selgelt kõige madalama sotsiaalse staatusega olid selleks ajaks suurim paneelelamupiirkond Lasnamäe ja Kopli Põhja-Tallinnas. Teised suuremad paneellinnakud, Väike-Õismäe ja Mustamäe, püsisid sotsiaal­majanduslikult segunenud piirkondadena. Venekeelse elanikkonna suur osatähtsus asumites ei olnud 1989. aastal seotud sotsiaal­majandusliku segregatsiooniga (vrd joonised 3.3.6 ja 3.3.9). 2011. aastaks aga oli välja kujunenud üsna selge venekeelse kogukonna ja madalama astme ametirühmade elukohtade kattuvus (vt joonis 3.3.8 ja 3.3.11).

Joonis 3.3.6. Tallinna asumite sotsiaalmajanduslik staatus 1989. aastal

Allikas: 1989. aasta rahvaloendus.

Joonis 3.3.7. Tallinna asumite sotsiaal­majanduslik staatus 2000. aastal

Allikas: 2000. aasta rahvaloendus.

Joonis 3.3.8. Tallinna asumite sotsiaal­majanduslik staatus 2011. aastal

Allikas: 2011. aasta rahvaloendus.

Joonis 3.3.9. Venekeelsete inimeste osatähtsus Tallinna asumites 1989. aastal

Allikas: 1989. aasta rahvaloendus.

Joonis 3.3.10. Venekeelsete inimeste osatähtsus Tallinna asumites 2000. aastal

Allikas: 2000. aasta rahvaloendus.

Joonis 3.3.11. Venekeelsete inimeste osatähtsus Tallinna asumites 2011. aastal

Allikas: 2011. aasta rahvaloendus.

Uussisserändajate elukohad Tallinnas

Senist kahel keele­kogukonnal põhinevat asustussüsteemi ja Tallinna linnaruumi hakkab aeglaselt ümber kujundama uussisseränne. Kõige suurem osa perioodi 2000–2011 uussisserändajatest asus elama Tallinna (2011. aasta rahvaloenduse andmetel). See sarnaneb suundumustega teistes riikides, kus sisserändajad saabuvad enamasti suurematesse linnadesse. Tallinna rahvastik moodustab Eesti elanikkonnast vähem kui kolmandiku, kuid 2000. aastatel riiki saabujatest valis oma elukohaks pealinna 47% tulijatest. Mujalt maailmast ja Euroopa Liidust saabujate hulgas oli pealinna elama asunud inimeste osatähtsus veelgi suurem.

Senise sisserände kolm suuremat päritolumaade rühma – endise Nõukogude Liidu aladelt, Euroopa Liidu riikidest ja mujalt maailmast saabunud inimesed – on Tallinna linnaruumis paigutunud erinevalt. Esimese rühma asumite valik peegeldab vene keeleruumi tähtsust (vt joonis 3.3.12a). Enamasti asub see rühm elama suure venekeelse elanikkonna osatähtsusega piirkondadesse, näiteks Lasnamäele, Väike-Õismäele ja Pelguranda. Muudest Euroopa riikidest saabunud inimesed valivad elukohaks kesklinna või mõne kesklinnalähedase maineka siselinnakvartali, Kadriorg, Kalamaja jt (vt joonis 3.3.12b). Mujalt maailmast saabujate elukohavalikud on üldiselt viimastega sarnased, sest suuremalt jaolt moodustavad siiani selle rühma samuti arenenud majandusega riikidest pärit sisserändajaid (vt joonis 3.3.12c). Erinevalt muudest Euroopa sisseränderiikidest ei ole vaesematest riikidest ja maailma konfliktikolletest saabujad Eesti sisserändes proportsioonides praegu veel väga olulised ja seetõttu on vara ka analüüsida selle mõju asustussüsteemile ja linnaruumile.

Joonis 3.3.12. Perioodil 2000-2011 saabunud sisserändajate jaotumine Tallinna asumitesse 2011. aasta elukohtade järgi

Allikas: 2011. aasta rahvaloendus.

Keeleruumilt muutuvad kesklinn, Kalamaja, Telliskivi, Kadriorg ja teised kiiresti muutuvad siselinnapiirkonnad nüüd mitmekeelseks. Kasvab soome ja inglise keele tähtsus nende asumite igapäevaelus, samuti eesti keele roll, samal ajal kui majanduslikult vähemedukas venekeelne elanikkond tõrjutakse vähemhinnatud linnapiirkondadesse. Seda kultuurilist mitmekesistumist illustreerib ettepanek rajada kolmekeelse (eesti, vene ja inglise) kümblusprogrammiga Kalamaja Avatud Kool. Seal soovitakse teadlikult komplekteerida klassid, kus asuvad õppima erineva emakeelega lapsed. Ka teised asumite elukvaliteedi edendamisele suunatud ettevõtmised (nt aktiivselt planeerimis­diskussioonides osalevad asumiseltsid) jätavad siselinna asumites vaesema venekeelse kogukonna kõrvale, sest nende ettevõtmiste eesotsas on enamasti viimase kümne aasta jooksul piirkonda kolinud eestlased.

Kokkuvõte

Inimeste elukohavahetused ei ole seni toonud kaasa eesti ja vene emakeelega inimeste suuremat segunemist, pigem vastupidi: 2000. aastal Tallinnas elanud eestlaste jaoks on nende keelekeskkond elukohavahetuste tagajärjel muutunud eestikeelsemaks ning venekeelsete pealinlaste jaoks enamasti venekeelsemaks. Kestvad rahvuspõhised võrgustikud, näiteks eesti ja vene keele alusel eraldatud koolisüsteem, eraldatus tööturul ja keele­kogukondade erinevad majanduslikud võimalused suurendavad ruumilist eraldatust veelgi. Hoolimata venekeelse elanikkonna kujunemise ajaloolisest eripärast, on nende koht ühiskonnas praegu sarnane sisserände­rahvastiku positsiooniga teistes Põhja- ja Lääne-Euroopa linnades: sisserändajate elukohavalikuid suunavad põhirahvusest väiksemad majanduslikud võimalused ja soov elada koos rahvuskaaslastega.

Muret tekitab asjaolu, et venekeelne elanikkond marginaliseerub ruumiliselt ehk rändab nii linnasiseselt kui ka linnast lahkudes üha rohkem elukeskkonda, kus elavad madalama sotsiaal­majandusliku staatusega elanikud. Selline etnilis-keelelise ja majandusliku ebavõrdsuse kattumine ruumis on peamine erineva kultuuritaustaga inimeste pingete ajend Euroopa linnades. Hoolimata venekeelse elanikkonna lõimumisest Eesti ühiskonda Eesti kodakondsuse valiku ja eesti keele õppimise kaudu, elavad kaks keele­kogukonda Eestis igapäevaelu ruumiliselt lahus. Mõlemad keele­kogukonnad on piisavalt suured, et teise kogukonnaga ei ole ilmtingimata vaja suhelda.

Meie peamiselt vene- ja eestikeelset linnaruumi on hakanud muutma ka uussisseränne. Senised uussisserändajad sarnanevad sotsiaal­majandusliku staatuse ja elukohavalikute poolest nooremate ja edukamate eestlastega (Euroopast ja mujalt maailmast saabujad) või venekeelse kogukonnaga (endise Nõukogude Liidu aladelt saabujad). Viimaste saabumist Eestisse hõlbustab vene keele tähtsus tööturul ning venekeelne kultuuriruum ja haridussüsteem. Sisserändajate eluaseme- ja asumivalikud peegeldavad Eesti omandikesksel eluasemeturul mõistagi nende majanduslikke võimalusi. Endise Nõukogude Liidu alade elatustase on valdavalt madalam Eesti elatustasemest, seetõttu on mõistetav, et sealt tulenev sisseränne muudab meie linnade vähem jõukaid piirkondi ajaga venekeelsemaks. Eestist jõukamatest riikidest pärinevad sisserändajad aga annavad koos eestlastega hoogu siselinna piirkondade muutumisele.

Püsiv ja üha suurem eraldatus ajendab küsima, kuidas soodustada keele­kogukondade sedavõrd mõjusaid kontakte, et see viiks paralleel­ühiskondade asemel suhtluse ja tegeliku lõimumiseni, sealhulgas sarnaste elukohaeelistusteni. Eraldatuse püsimise põhjused peituvad sügaval ühiskonna toimimispõhimõtetes. Näiteks eesti keele kehv oskus piirab venekeelse kogukonna töövõimalusi ja seega ka võimalusi osta kodu samadesse asumitesse, kus elavad eestlased. Ehkki venekeelse hariduse püsimine või selle osatähtsuse vähendamine on poliitiliselt tundlik teema, on paralleel­ühiskondade püsimise süvapõhjus eesti ja vene kodukeelega laste ning noorte eraldatud koolikeskkonnad.

Siit on asjakohane edasi mõelda ka kasvavale sisserändele Euroopasse. Ehkki ühiskondlik arutelu vaesematest riikidest saabujate ja pagulaste lõimimise üle on juba käivitunud, ei kujunda see rühm praegu veel meie linnade etnilis-keelelise maastiku põhijooni. Sisenedes aga tööturule madalama positsiooniga töötajatena, leiavad nad end paratamatult venekeelsest töökeskkonnast. Samuti on eluasemeturul neile kättesaadav ennekõike odavam eesti-vene segakeelne keskkond paneelelamu­rajoonides. Liiatigi on vene keel maailmas eesti keelest oluliselt rohkem levinud ja võimalik, et paljudel saabujatel juba on mõningane vene keele oskus. Kui Eesti ühiskonnas toimivad kaks teineteisest eraldatud paralleelühiskonda juba praegu, millisesse neist hakkavad siis sulanduma uued sisserändajad uutest lähtekohariikidest?

Tänuavaldused

Esitatud analüüsid on tehtud järgmiste uurimisprojektide käigus: Eesti Teadusfondi personaalgrant ETF-9247, institutsionaalne uurimistoetus IUT2-17, uurimisprojekt SCOPES. Koostööd tegid kolleegid Kadi Mägi, Tiit Tammaru, Annika Väiko ning üliõpilased Kalju Kratovitš ja Kerstin Uiboupin.

Viidatud allikad

Bauer, T., Zimmermann, K. F. (1997). Unemployment and Wages of Ethnic Germans. The Quarterly Review of Economics and Finance 37 (1), 361–377.

Bolt, G., van Kempen, R., van Ham, M. (2008). Minority Ethnic Groups in the Dutch Housing Market: Spatial Segregation, Relocation Dynamics and Housing Policy. Urban Studies 45 (7), 1359–1384.

Bråmå, Å. (2006). White Flight? The Production and Reproduction of Immigrant Concentration Areas in Swedish Cities, 1990–2000. Urban Studies 43 (7), 1127–1146.

Damm, A. P., Rosholm, M. (2009). Employment effects of spatial dispersal of refugees. Journal of Labour Economics 27 (2), 105–146.

Dill, V., Jirjahn, U. (2014). Ethnic Residential Segregation and Immigrants’ Perceptions of Discrimination in West Germany. Urban Studies 51 (16), 3330–3347.

Eesti integratsiooni monitooring (EIM) (2015). Kultuuriministeerium, Balti Uuringute Instituut, Tallinna Ülikool ja SA Poliitikauuringute Keskus Praxis.

Leetmaa, K., Tammaru, T., Hess, D. B. (2015). Preferences Toward Neighbor Ethnicity and Affluence: Evidence from an Inherited Dual Ethnic Context in Post-Soviet Tartu, Estonia. Annals of the Association of American Geographers 105 (1): 162–182.

Marksoo, A. (1990). Tallinn eesti rahvarände süsteemis. Eesti Geograafia Seltsi Aastaraamat 25, 53–66, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Musterd, S. (2006). Segregation, Urban Space and Resurgent City. Urban Studies 43 (8), 1325–1340.

Mägi, K., Leetmaa, K., Tammaru, T., van Ham, M. (2016). Types of spatial mobility and change in people’s ethnic residential contexts. Demographic Research, 34 (41), 1161–1192.

Rannut, Ü. (2005). Keelekeskkonna mõju vene õpilaste eesti keele omandamisele ja integratsioonile Eestis. Tallinna Ülikool, doktoriväitekiri. TLÜ Kirjastus.

Verschik, A. (2008). Emerging Bilingual Speech. From Monoingualism to Code-Coping. London, New York: Continuum International Publishing Group.

Zabrodskaja, A. (2015). What is my country to me? Identity construction by Russian-speakers in the Baltic countries. Sociolinguistic Studies 9, 217–241.